Veeringe: lõputu ressurss, tehislik nappus

Pidasin vajalikuks meelde tuletada, et "midagi ei kao, midagi ei teki, kõik muutub" meie kaunil emakesel Maal.
Vesi ei ole erand sellest olulisest muundumise põhimõttest, sest "sinisel planeedil" on alati sama kogus vett, viimase tilgani välja.

Kuna me ise koosneme suuremalt jaolt veest, vaatame üle mõned lihtsad veeringluse põhimõtted, lisades omalt poolt näpuotsatäie soola, rääkides merevee voorustest, mida on külluses ja mis võiks aidata põllumajandust suurepärasel viisil elavdada. Ja palju muud...

Meeldetuletus algkoolist

1 400 miljonit km³.
See on Maal leiduva vee kogus.
Arv, mis pole 3,8 miljardi aasta jooksul praktiliselt muutunud.
Vesi, mis täna sinu kraanist voolab, on võib-olla olnud joodud kauges minevikus elanud loomade või hoopis teise ajastu inimeste poolt, külmunud 20 000 aastat tagasi liustikus või aurustunud kadunud ookeani kohal.

Midagi ei kao, midagi ei teki, kõik muutub: Lavoisier' valem kehtib siin sõna-sõnalt. Vesi järgib suletud ringlust – aurumine, kondenseerumine, sademed, äravool, imbumine ja taas aurumine –, millel pole ei algust ega lõppu ning eelkõige puudub igasugune netokadu.

See ei ole ressurss, mida tarbitakse ja mis ammendub, nagu süsi või nafta.

See on ressurss, mis ringleb lõputult püsivas koguses.

Miks me siis räägime tänapäeval « veepuudusest », « veestressist », tõusvatest arvetest, piirangutest ja veeturgudest?
Kui kogumaht ei muutu, kust tuleb see nappus, mida meile kui looduslikku paratamatust esitletakse?

Veeringlus lühidalt

Enne kui edasi läheme, olgu meelde tuletatud mehhanism ise:

• Aurumine: päike soojendab ookeane, järvi ja jõgesid; vedel vesi muutub auruks ja tõuseb atmosfääri.
• Kondenseerumine: kõrgemal õhus aur jahtub ja moodustab pilved.
• Sademed: vesi langeb alla vihma, lume või rahena.
• Äravool ja imbumine: osa veest jõuab otse vooluveekogudesse, teine osa imbub pinnasesse, täites põhjaveekihte.
• Tagasipöördumine merre: jõed toovad vee ookeanidesse ja tsükkel algab uuesti.

See ringlus on autonoomne, tasuta ja toiminud miljardeid aastaid ilma inimsekkumiseta.

« Nappus » ei ole seega kunagi küsimus globaalselt kättesaadavast kogusest, vaid jaotusest, ligipääsust ja eelkõige sellest, kes kontrollib infrastruktuuri, mis sellele ligipääsu võimaldab.

Looduslikust küllusest majandusliku nappuseni

Siinkohal muutub paralleel naftaga selgeks. Naftat on aastakümneid esitletud kui "lõplikku" ressurssi, mida inimliku ajaskaala jooksul uuendada ei saa.

Üks näide tõestamaks, et see kõik on vale ja et luuakse tööstuslikke turge selleks, et tekitada millegi või mingi toote nappust.

«Ma ei leiutanud midagi. Panin lihtsalt kokku kolm protsessi, mis on leidunud kõigis heades keemiaõpikutes juba üle sajandi,» kinnitab tagasihoidlikult K-kütuse looja Grégoire Kaplan.
Selle meetodiga saab 4 kg kuivast rohust 1 kilo musta kulda vähem kui nädalaga!

«Laborite konsortsiumi poolt läbi viidud uuringud, mida kaasrahastas Euroopa Liit 9 miljoni frangiga, on samuti näidanud, et protsess on tööstuslikult rakendatav ja toode on isegi stabiilsem kui fossiilsest energiast saadud bensiin.»

Lisateavet saab ajaleheartiklist siin:
https://www.estrepublicain.fr/actualite/2011/05/09/l-homme-qui-fabrique-du-petrole

Paralleel vee ja nafta vahel on huvitav, sest nafta hind pole kunagi peegeldanud vaid selle geoloogilist nappust: seda on kujundanud, läbi rääkinud ja reguleerinud kartellid (OPEC on tuntuim näide), geopoliitilised kokkulepped ja tahtlikult piiratud tootmiskvoodid, et hinda kõrgel hoida.
Nafta nappus on korraldatud ja riik lisab sellele omalt poolt veel maksud.
Ja kuna see pärineb puuraukudest sügaval maa all, ei saa me «näha», kuidas see tekib või kui palju naftat tegelikult on, samas kui vee, merede, ookeanide, järvede ja jõgede puhul ei saa seda varjata... Ega ka vihma... kui see sajab...

Vee puhul on meil tegemist ressursiga, mis on tõepoolest külluslik ja taastuv.
Mehhanism võib tunduda paradoksaalne, kuid see järgib sarnast loogikat: mitte ressurss ise pole napp, vaid kohustuslikud läbipääsupunktid muutuvad nappideks.

• Infrastruktuuri kontroll: torustikud, tammid, puhastusjaamad, jaotusvõrgud. Nende infrastruktuuride omamine või käitamine – läbi eraviisiliste ettevõtete kontsessioonide, nagu see toimib paljudes Prantsuse omavalitsustes – tähendab tollimaksu kehtestamist hüvele, mis algallikas ei maksa midagi.
• Standardid ja regulatsioonid: kvaliteedinõuded, puhastusprotseduurid ja sertifikaadid määravad, kellel on õigus vett jaotada, arveid esitada ja müüa. Need standardid on vajalikud rahvatervise jaoks, kuid neist saavad ka turule sisenemise tõkked, mis kindlustavad turupositsioone.
• Maksustamine ja hinnastamine: iga arveldatud kuupmeeter sisaldab makse, veemajandusagentuuride tasusid ja kasumimarginaale. Makstav hind ei peegelda vee enda väärtust (mis on null, kuna see on looduslikult külluslik), vaid selle süsteemi kulu ja kasumlikkust, mis on loodud selle püüdmiseks, töötlemiseks ja suunamiseks.
• Turgude loomine: veebörsid, vahetatavad võtmisõigused, põllumajandusvee futuurid (nagu juba Californias, kus vesi on Chicago börsil noteeritud alates 2020. aastast). Jah, te lugesite õigesti, alates 2020. aastast. See, mis oli looduslik tsükkel, muutub finantsvaraks, millega saab spekuleerida.
  
  

Rooma akveduktidest suletud võrkudeni: valikute, mitte paratamatuse lugu

Prantsusmaa pakub rikkalikku vaatluspinda mõistmaks, et veevõrk ei ole kunagi olnud ainulaadne ega kivisse raiutud: mitmed põlvkonnad võrke on üksteise peale kuhjunud ja mõned neist hüljati ammu enne, kui need tehniliselt aegunuks muutusid. See võimaldab meil paremini mõista, kuidas sajandite jooksul nappust tekitati.

Kõige tähelepanuväärsem näide on Nîmesi Rooma akvedukt, mille Pont du Gard on tuntuim lõik. Tunnen seda hästi, sest lapsena käisin seal sageli ujumas, kuna olen pärit Nîmesist. Mu tädi, kes siiani seal kandis elab, võimaldas mul seda uskumatut kohta avastada, seal süstaga sõita ja selles vees energiat ammutada, jälgides samal ajal seda teise ajastu ehitist.



Ehitati 1. sajandil ja see transportis lihtsa gravitatsiooni abil 30 000 kuni 40 000 m³ vett päevas Uzèsi allikatest Nîmesi, 50 km ulatuses, vaid 25 cm kilomeetri kohta langeva keskmise kaldega – tehniline meistriteos, mida keegi ei korranud mitu sajandit. See toimis täies mahus vaid umbes 140 aastat, enne kui 3. sajandist alates hakkas tasapisi hääbuma ja 6. sajandiks täielikult hüljati, nii räägitakse ajalooraamatutes. Siin ei olnud tegu sabotaaži ega jõhkra poliitilise otsusega: Rooma administratsiooni kokkuvarisemine, kanali lubjastumine ja hoolduse lõpetamine said ehitisele saatuslikuks. See on juhtum, kus hülgamine järgnes võimu kadumisele, mis suutis võrku rahastada, mitte veepuudus. Lühidalt öeldes oli meil väga tõhus süsteem, mis oli paigaldatud ja me "lasime sellel surra"...

Vana korra ajal kujunes Pariisis välja hoopis teistsugune süsteem:
Henri IV lasi 1608. aastal rajada Pont-Neufi sillale Samaritaine'i pumba, et ammutada vett Seine'ist, seejärel lasi Marie de Médicis 1613. aastal ehitada Médicise akvedukti, et varustada avalikke purskkaeve vasakkaldal ja Luxembourgi aedu.





See kuninglik võrk jäi siiski hõredaks ja kontsentreerus vaid mõnele linnaosale. Jaotuse oluliseks lüliks olid avalikud purskkaevud, mida varustasid muu hulgas Belleville'i allikad juba 13. sajandist, ning veekandjad – need "vee-isandad", kes ammutasid vett Seine'ist või purskkaevudest, et toimetada see kodudesse mõne sendi eest korruse kohta.



Organiseeritud korporatsioon, mis sai 1698. aastal isegi eksklusiivse ligipääsu teatud purskkaevudele ja kuhu kuulus 18. sajandi lõpus kuni 29 000 liiget:
vesi, kui allikas tasuta ühishüve, liikus tasulise, kuid detsentraliseeritud teenusena ilma arvestite või individuaalsete lepinguteta.

Alles 19. sajandi tööstuslik tõus muutis reegleid.
Napoleon III ajal kavandas insener Eugène Belgrand aastatel 1860–1866 suuremahulise veevarustuse ja kanalisatsiooni programmi pealinnale, mille elanikkond kahekordistus ühe põlvkonna jooksul. Samal ajal arenes Veekompanii, mis müüs individuaalseid lepinguid: 20 273 aastal 1861, 39 104 juba 1874. aastal. Linna alla arenes terve keeruline võrgustik, et juhtida kanalisatsiooni kaudu vett; siin on erinevad tüübid, et saaksite aru selle ajastu inseneritöö ulatusest.



Veekandjad hääbusid sama kiirusega, neid oli 1860. aastal veel 1 253 ja 1875. aastal vaid 800, enne kui nad Esimese maailmasõja eel täielikult kadusid, tõrjutuna 1880. aastast alates hoonetes otse kättesaadava kraanivee poolt.

Just seda pööret tuleb küsimärgi alla seada.

Ametlikult seletatakse purskkaevude ja veekandjate lõppu hügieeniga: pärast sajandi suuri kooleraepideemiaid peeti filtritud ja surve all suletud torustikes veetud vett ohutumaks kui pinnaveest ammutatut.

Sanitaarne argument võib olla reaalne ja seda ei tohi kõrvale heita.
(Me lõime probleemi, sest tahtsime peale suruda teist lahendust.)

Siiski langeb see peaaegu täielikult kokku üleminekuga kollektiivse ja odavalt arveldatava juurdepääsu mudelilt – «purskkaev», mis oli avatud kõigile, veekandja, kellele maksti iga sõidu eest – individuaalse liitumislepingu mudelile, mida mõõdetakse arvestiga ja mille eest esitab arve kompanii.

Oluline on ka märkida, et seda tüüpi haigused arenevad koos inimeste kontsentratsiooniga piiratud ruumis, koos fekaalainete käitlemise probleemidega ja osa elanikkonna hügieenipuudusega. Teatud toiduained võivad võimaldada selliste bakterite nagu Vibrio cholerae (kooleravibrioon) levikut, sest peamine saastumisviis on nakatunud fekaalainetega saastunud vee või toidu allaneelamine.



Kui me eraldame võrgustikud, ei saa vesi selliste probleemide ohvriks langeda, mis juhtusid, nagu näeme näiteks seagripi puhul, elanikkonna ülekontsentreerituse ja «kooselamise» strateegia puudumise tõttu.
Kui meil on nii palju inseneritööd «ühishüve» teenistuses, tekib siiski küsimus, kuidas on sellised saastumised võimalikud...
Kas on vahel tegemist tahtliku hoolimatusega, et provotseerida huvitatud muutusi?

Purskkaevude võrgustikku ei lammutatud üleöö tehnika puudumise tõttu: see muutus sekundaarseks, kui teine võrk, mis oli käitajatele kasumlikum, kehtestus normina.
Isegi tänapäeval on paljud suured Prantsuse linnad sulgenud või müürinud kinni vanad purskkaevud ja allikad, mis teede all jätkuvalt kuskile voolavad, ära lõigatuna ametlikust veekaardist pigem planeerimise ja juhtimise valikute kui füüsilise vajaduse tõttu.

Sõna «joogivesi»: tunnistus?

Sõnavaras endas on midagi paljastavat. « Joogivesi » (potable) ei tähenda « puhast », « suurepärast » või « esmaklassilist ».

See tähendab sõna-sõnalt seda, mida saab juua ilma vahetu ohuta.

See on minimaalne lävi, mitte ideaal.
Sõna pärineb ladinakeelsest potabilis, « mida saab juua », nõue vastuvõetavusele, mitte nõudlikkusele.

Samas aga on joogiveest kõrgem tase – filtritud, mineraliseeritud, pudelitesse pandud, « allikavesi », « premium » – muutunud omaette turuks, oma marginaalidega, mis on sageli palju mugavamad kui kraanivee puhul. Siin leiame dünaamika, mis on omane teistele olulistele sektoritele (tervishoid, energia, toitlustus): avalik teenus tagab miinimumi, samal ajal kui erasektori pakkumine napsab endale lisaväärtuse üle selle läve.

Merevesi – veeringluse suur unustatu

Selles arutelus vee loomuliku külluse üle väärib merevesi omaette kohta. See moodustab umbes 97 % sissejuhatuses mainitud kogumahust, valdava osa sellest 1 400 miljonist km³-st, ja ometi jääb see ümberjagamispoliitikast suuresti välja, olles taandatud veeringluse lihtsa etapi rolli, selle asemel et käsitleda seda ressursina kui sellist.

Selle koostises pole midagi tühist. Merevesi on keeruline lahus, mis sisaldab suuri mineraalsooli nagu naatrium, kloor, magneesium, kaltsium, kaalium, sulfaadid, bikarbonaadid, aga ka muljetavaldavas koguses mikroelemente jälgedena: tsink, raud, vask, seleen, mangaan, jood, räni. Me leiame, küll väga väikestes proportsioonides, peaaegu kõik perioodilisustabeli looduslikud elemendid vormides, mida elusorganismid suudavad loomulikult omastada.

Justi see tähelepanek paelus 20. sajandi alguses prantsuse füsioloogi René Quintonit. Võrreldes vereplasma mineraalset koostist lahjendatud mereveega, sõnastas ta oma «merepidevuse seaduse»: tema arvates sai elu alguse ookeanides ja kõigi keerukate organismide rakud on säilitanud mälestuse sellest algsest keskkonnast. Sellel põhineval arendas ta juba 1897. aastal välja «mereplasma» – filtreeritud mereveest valmistatud preparaadi, mida ta kasutas haiglates koolera, tuberkuloosi ja laste alatoitumuse raviks. Quintoni lugu on siiani märkimisväärne ja praegune meditsiin, olles seotud rahvusvaheliste suurkontsernide huvidega, pole kunagi soovinud teaduslikult tõestada, et mereplasma annaks parema tulemuse kui lihtne füsioloogiline lahus, sest nagu te "joogiveevõrkudega" seonduvast aru saite, on see lahendus väga kättesaadav, odav teostada ja muutub kapitalismi mõiste juures oluliseks konkurendiks töösturitele, kes on rajanud "tulusaid" majanduslikke turge.

Mereveepõhine põllumajandus – endiselt marginaalne suund

Sama põhimõte – kasutada merevett toiteallikana, mitte kui pelgalt magestamist nõudvat takistust – inspireerib tänapäeval põllumajanduskatsetusi. Kolumbia ajakirjanik ja teadlane Laureano Domínguez, kes on tuginenud muuhulgas Colombias Antioquia ülikooliga tehtud tööle, on juba aastakümneid edendanud lahjendatud merevee kasutamist soolataluvate kultuuride (mais, riis, kohv) niisutamisel, samuti "mereveetorustike" (mareductos) ehitamist kuivadele aladele ja soolakindlate seemnepankade loomist koostöös sarnaste algatustega Mehhikos, Argentinas ja Eritreas.

Kohtusin Laureanoga eelmisel aastal märtsis Veneetsias Aquamouri festivalil, sest ka mind oli kutsutud tutvustama oma töid vee vallas (sealhulgas H2O ja H3O2- sagedusi). Dr Emmanuel Carrière oli samuti kohal samas "Aquapavilionis", et saaksime kõik kolm jagada oma teadmisi informeeritud veest ja mereveest.


Mina koos Coco Tache'i ja Laureano Dominguezega Veneetsia laguunil – märts 2025

Programm on vaadatav siin:
https://sumus.community/wp-content/uploads/2025/02/Programme-V.2-English-.pdf

Sain 2025. aasta mais minna koos Laureanoga Hispaanias Barcelona lähedal kohtuma merevett kasutavate osalistega ja Laureano palvel mitmeid intervjuusid filmida, et paremini mõista võimalikke rakendusi tervishoius ja taastavas põllumajanduses. See on lihtsalt uskumatu ja väga julgustav, sest merevesi on unustatud vahend, mis võimaldab elusloodusel saada niisutavat ressurssi koos esmavajalike elementidega.

Mul on suur rõõm kohtuda temaga järgmisel kuul Colombias, kuid sellest räägin teile juba järgmises artiklis, selgitades, miks ma sellesse kaunisse riiki lähen – lisaks veeteemale on peamiseks põhjuseks "liikidevaheline biokommunikatsioon". Teile hakkab see uus episood taimedega suhtlemisest kindlasti meeldima... Jätkub.

Merevee kasutamise võimalusi uuritakse üha enam, et tõestada merevee kasutamise uskumatut potentsiaali mulla taastamisel.
Olen seda kasutamist oma silmaga näinud Khana Shanti Vanamis Indias.
See koht asub Telangana osariigis Kesk-Indias, Hyderabadist lähedal, ja on vähem kui 10 aastaga muutunud kõrbest väga lopsakaks rohealaks.

Külastasin seda 2024. aastal kaks korda, et kohtuda selle taimestiku muutuse taga olevate inimestega ja mõista, kuidas nad muutsid kõrbe mõne aastaga oaasiks. Kuidas nad lõid "vihmametsa" – sellest oli mul au rääkida dr V Ramakantha ja tema tütre Ananyaga koos oma sõprade Sofia Stril-rêveri ja Khoa Nguyeniga, et mõista paremini selle tõeliselt uskumatu koha lähenemist.

https://heartfulness.org/forests/ourteam/

Näide fotol osast, kus asub maailma suurim Ašram, mille ehitus algas 2018. aastal.

Ja foto 2024. aastast:



Merevee kasutamine tõstatab seega küsimuse, mis on kooskõlas ülejäänud artikliga:
maailmas, mis piirneb ookeanidega peaaegu kogu oma asustatud territooriumi ulatuses, miks on merevesi, mis on allikast võttes tasuta ja peaaegu piiramatus koguses kättesaadav, nii vähe kasutuses, kui vastanduda üha enam vaidlustatud ja hinnastatud mageveele?

Ümberjagamine reguleerimise asemel?

Selle artikli argument ei ole see, et vesi peaks olema absoluutselt tasuta – töötlemisel, transportimisel ja võrkude hooldamisel on reaalne inimlik ja materiaalne kulu. Point on mujal: nappus, mida meile presenteeritakse kui looduslikku piirangut, on tegelikult suuresti organisatsiooniline konstruktsioon. Samad infrastruktuurid, mis võimaldavad vett jagada, võiksid teoreetiliselt olla mõeldud ühisvarana, mida jagatakse vastavalt vajadusele, mitte tuluvoogusid, finantsinstrumente ja tuletisturge tekitava võrgustikuna.

Ja teine vaatenurk

Oleks ebaaus lõpetada siinkohal, mainimata argumente, mis lähevad teises suunas, sest debatt pole kaugeltki lahendatud:

• Hinnastamine kui kokkuhoidlikkuse vahend: paljud majandusteadlased väidavad, et hind – isegi sümboolne – on kõige tõhusam hoob raiskamise piiramiseks, eriti intensiivpõllumajanduses või tööstuses, mis tarbivad suurema osa inimkasutuses olevast mageveest.
• Infrastruktuuri tegelik maksumus: vee kogumine, töötlemine ja kraanini toimetamine nõuab tohutuid investeeringuid (puhastusjaamad, vananevad võrgud, sanitaarohutus), mida avaliku eelarve solidaarsusest on mõnikord raske finantseerida ilma hinnastamismehhanismita.
• Vahe sinise vee ja kättesaadava vee vahel: 1400 miljonit km³ on küll olemas, kuid suurem osa sellest on soolane (ookeanid) või kättesaamatu (liustikud, sügavad põhjaveekihid). Kergelt kasutatav magevesi moodustab vaid murdosa sellest kogusummast – mis muudab arusaama täielikust ja kõikjal kättesaadavast küllusest.
• Täieliku tasuta kättesaadavuse risk: mõned veemajanduse majandusteadlased väidavad, et täiesti tasuta vesi, ilma igasuguse hinnasignaalita, võiks julgustada üleliigsele tarbimisele piirkondades, kus veevarud on juba niigi pingelised, süvendades tasakaalustamatust valgalade vahel.

Veeringe jätkab oma kulgu, olles ükskõikne meie turustruktuuride suhtes.

Tõeline küsimus, mida see meile esitab, ei ole ehk mitte «kui palju vesi maksab», vaid «kellele on kasulik hind, mille me sellele määrame». Sarnaselt naftaga näeme, et alates selle börsile toomisest 2020. aastal püütakse meid jõuliselt uskuma panna, et vesi on napp tooraine, kuigi ma olen just jaganud teiega hulgaliselt argumente ja ajaloolisi fakte, mis näitavad selgelt soovi luua selle eluallika pealt rikkust, selle asemel et seda hoida, võimalikult elavana säilitada ja jagada kui pärandit, mis kuulub igale elusolendile.

---

Naturasounds on kasulik ja rahvatervise projekt, mille eesmärk on taasühenduda meid ümbritsevate looduslike tsüklitega.

Elusloodus räägib meiega, kuulakem teda.