Häälerauad ja muusika: miks on vaja häälerauda?

Häälehargi ja muusika vahelised suhted ulatuvad sajandite taha ning peegeldavad meie arusaama arenemist helist ja muusikalisest harmoniseerimisest. Siiski on oluline arvestada kõiki maailma kultuure ning kõiki helilisi ja muusikalisi helistikke ja laade, et säilitada avaram vaade, mitte piirduda vaid läänemaise lähenemisega hääleharkude ja sageduste kasutamisele muusikas.

Esialgsed päritolud

Idee kasutada metallesemeid võrdlusheli tekitamiseks ulatub paari sajandi taha. Sepad olid märganud, et nende vasarad tekitavad olenevalt suurusest ja kaalust erinevaid helisid – see tähelepanek inspireeris esimesi arutlusi helide vaheliste matemaatiliste suhete üle.
Huvitav on see, et legendi järgi tegi just Pythagoras alasi kuulates selliseid järeldusi ja määratles nende põhjal matemaatilised pikkused, mida me tänapäeval tunneme.
Samuti väidetakse, et Pythagorase matemaatiline kontseptsioon põhineb puhastel kvindiintervallidel ning tema meetod võimaldab kuulda numbreid, mitte muusikat. Siingi tuleb meeles pidada, et Pythagorase helistik põhineb inimlikel matemaatilistel arvutustel, mis ei ole tegelikult seotud loodusseadustega – näiteks linnulaul ei kasuta mingit konkreetset hääleharki. Sarnaselt inimestega, kui me suhtleme sõnade abil, ei pea me end häälestama; harmoonia ja sõnavaliku kooskõla peab tulenema südamest.

Kaasaegse häälehargi leiutamine

Harkkujulise häälehargi, nagu me seda tunneme, leiutas 1711. aastal John Shore, inglise lautomängija ja kuningliku õukonna trompetist. See uuendus muutis muusikapraktikat, pakkudes esmakordselt kaasaskantava ja usaldusväärse helistandardi.

Häälestamise väljakutse enne hääleharki

Enne selle leiutamist häälestasid muusikud end üksteise suhtes suhteliselt, mis tekitas tohutuid probleeme:

• Igal piirkonnal ja igal orkestril oli oma võrdluskõrgus
• Erinevate linnade muusikute koosmängimine oli võimatu
• Klahvpillid ei saanud teisi pille kergesti saata

Võrdlussageduste areng

Häälehargi ajalugu paljastab karmi võitluse muusikalise kõrguse standardiseerimise nimel:

• 18. sajandil varieerus "la" vastavalt piirkonnale 380 ja 450 Hz vahel
• Pariisis kasutati "la" väärtust 404 Hz, Londonis 423 Hz, Viinis 435 Hz
• See anarhia tekitas rändmuusikutele märkimisväärseid probleeme

Standardimise revolutsioon

1859. aastal kehtestas Prantsuse komisjon ametlikult "la" väärtuseks 435 Hz (normaalne häälehark). Seejärel, 1939. aastal, võeti rahvusvahelisel konverentsil vastu 440 Hz "la", millest sai praegune maailmastandard koos ISO (kaubandus- ja tööstusstandard) määramisega, ehkki mõned orkestrid kasutavad eredama kõla saavutamiseks mõnikord 442 või 443 Hz. Siingi näeme, et muusikas pole olemas ühte ainuõiget või võrdlushääleharki.

Sarnaselt maalikunstile on ka muusikas keeruline kunstilist kontseptsiooni mingisse raami suruda, nagu seda on tehtud häälehargi puhul. See on natuke nagu sundida maalijaid kasutama vaid üht tüüpi pintsleid või üht värvitooni, kui tegelikult on võimalik lõputu arv nüansse. See on ebaloogiline ja meelevaldne, sellest ka tööstusliku ja kaubandusliku ISO-standardi mõiste, mis annab universaalsele väljendusvahendile materiaalse väärtuse.

Mõju pilliehitusele

Häälehark mõjutas sügavalt pillide ehitust:

• Orelimeistrid said lõpuks oma vilesid standardiseerida
• Keelpillimeistrid kohandasid keelte pinget kindlatele kõrgustele
• Muusikatööstus sai arendada universaalselt ühilduvaid pille

Praktiline kasutamine

Lisaks häälestamisele muutus häälehark oluliseks pedagoogiliseks tööriistaks:

• Muusikalise kuulmise arendamine
• Puhtuse kontrollimine õppetöös
• Kaasaegsete elektrooniliste pillide kalibreerimine

Häälehark esindab seega palju enamat kui lihtsalt tööriista: see sümboliseerib püüdlust universaalsuse poole muusikas ja standardimise võitu varem valitsenud helianarhia üle.

Nii on ühes ja samas häälestuses koosmängimine muutunud kõigile tänapäeva muusikutele lihtsaks.

Siiski on juba mitu aastat paljud muusikud, huvilised ja terapeudid uurinud seda teemat bioloogilisel ja emotsionaalsel tasandil, et mõista sageduste tegelikku mõju ja nende võimet olla elusloodusega kooskõlas.

Siin on mõned ajaloolised viited hääleharkude sagedustele:

Barokiaeg (17.–18. sajand)

Madal barokk-häälestus: umbes 392–415 Hz

• Ajastutruud pillid, nagu klavessiinid ja barokkorelid, olid häälestatud tänapäevast madalamaks
• See kõrgus võimaldas pehmemat kõla ja sobis tollal kasutatud soolkeeltega

18. sajand – geograafilised variatsioonid

Prantsusmaa (Versailles): umbes 404 Hz Põhja-Saksamaa: umbes 415–420 Hz
Veneetsia: umbes 440 Hz (juba lähedal modernsele) London: umbes 420–425 Hz

19. sajand – järk-järguline tõus

19. sajandi algus: 422–430 Hz

• Trendiks oli helikõrguse järk-järguline tõstmine
• Orkestrid taotlesid eredamat kõla ja suuremat kandvust

19. sajandi keskpaik (umbes 1850): 435–445 Hz

• Suur varieeruvus Euroopa linnade vahel
• Pariisis kasutati sageli 435 Hz (Prantsuse normaal-häälestus)

Kaasaegsed standardid

1885 – Viini konverents: 435 Hz

• Esimene rahvusvahelise standardiseerimise katse

1939 – Londoni konverents: 440 Hz

• La 440 vastuvõtmine rahvusvahelise võrdlusena
• ISO poolt kinnitatud 1955. aastal

1975 – ISO 16 standard: 440 Hz temperatuuril 20°C

• Lõplik standardiseerimine koos temperatuuri täpsustusega

Kaasaegsed variatsioonid

Autentne barokkmuusika: 415 Hz või 392 Hz Romantismiajastu orkestrid: 435–445 Hz
Kaasaegsed orkestrid: üldiselt 440–444 Hz Mõned prestiižsed orkestrid: ereduse saavutamiseks kuni 445–446 Hz

See areng peegeldab muutusi muusikalises esteetikas, pilliehituse tehnilist progressi ja igale ajastule omaseid ekspressiivseid vajadusi.

440 või 432 Hz?

Muusikas on meile seega peale surutud standard, kus A4 kõrgus on 440 Hz.

Juba vähemalt 15 aastat on üha rohkem inimesi, eriti heaolu- ja tervisevaldkonnas, hakanud kasutama pigem 432 Hz A4 hääleharki kui 440 Hz oma.

Täheldatakse, et 432 Hz muusikal on füüsilisele ja vaimsele tervisele kasulikum mõju kui 440 Hz muusikal.

Samuti on fakt, et 432 Hz kasutavad muusikud teevad seda teadlikult ja kindla kavatsusega, mis optimeerib informatsiooni ja selle kiirgamist veelgi – südame kavatsusega suunab muusik või terapeut osa oma valgusest, mille ta helivibratsiooni kodeerib.

Ja kuna see 432 Hz on H2O molekuli resonantssagedusele (mis vibreerib 77. oktaavis 429,62 Hz juures) lähemal kui 440 Hz, on loogiline mõista, et 432 Hz on meie looduslike vibratsioonidega paremini ühenduses kui tööstuslike ja kaubanduslike standardite järgi loodud häälehark. 432 Hz on seega "looduslikum" häälehark kui 440 Hz ja selle kasutamine levib üha enam.

Olles esimene maailmas, kes on H2O vee sagedust üle 5 aasta kasutanud, saan jagada olulisi muusikute ja teadlaste tunnistusi, et mõista paremini, kuidas sagedust muusikas kasutada ja kuidas kasutada molekulide nagu H2O resonantssagedusi sonoteraapias ja heliravis, sest füüsilise instrumendi häälestamine sellele 429,62 Hz sagedusele ei ole sugugi asjakohane.

Ainult arvutitehnoloogia võimaldab sellist harjutust ja kui muusikud oleksid seda sagedust kasutades ausad, teaksite, et füüsilise instrumendi häälestamine vee H2O resonantssagedusele pole sugugi loogiline.

Lasin 2021. aastal valmistada handpani, mis on häälestatud vee H2O resonantssagedusele, ja kinnitan teile, et selle matemaatilise suhte põhjal pilli ehitada pole lihtne. Me ei saa sellega kõigiga koos mängida, kuid eelkõige on naeruväärne väita, et just see sagedus häälehargina oleks parem kui teine, sest klassikalise muusika meistrid on meile minevikus näidanud, et häälestamine on puhas tunnetuse, mitte matemaatika küsimus!

Minu puhul on suurem osa helitaimeteadusest 429,62 Hz juures, sest see on minu sageduste alaste tööde ja uuringute lahutamatu osa, ja olen esimene, kes seda sagedust propageerib.

Meil on teraapias nende terapeutiliste hääleharkudega suurepärased tulemused, sest me saadame organismile täpset biokompatibilist informatsiooni ja see haldab seda, stimuleerides bioresonantsi kaudu teatud tsoone ja doseerides õigesti. Tänu heli omadustele pole sellel kõrvalmõjusid, see ei ole pealetükkiv ega põhjusta üledoseerimist.

Seega soovitan pigem mängida muusikat 432 Hz sagedusel ning kasutada hääleharke teraapias vahendina organismi reguleerimiseks või stimuleerimiseks täpse biokompatibilise info kaudu.

Meil on suurepärased tulemused nii vee H2O kui ka H3O2- sagedustega, aga ka neurotransmitterite, vitamiinide jms resonantssagedustega, sest need sagedused on tõeliselt biokompatibilised ja aitavad mõista, et oleme orgaanilised raadiod ning suudame lihtsalt elu informatsiooni kiirata ja vastu võtta.

Südame rõõm näitab, kuivõrd suudame enda ümber headust ja positiivsust kiirata. Seetõttu on oluline särada oma südamest, et elu harmooniad moodustaksid kauni sümfoonia, sest me tunneme juba kõiki eluslooduse sagedusi, kuna need on meis alati elanud ja vibreerinud.

Järgmises artiklis selgitan vee H2O ja vee neljanda faasi H3O2- resonantssageduste tähtsust, et mõista paremini, kuidas neid meie rakkude heaks harmoniseerimiseks molekulaarsel tasandil kasutada.

Loodus räägib meiega, kuulakem teda.